Mart Raud
Siin leidub nii siirast paatost kui ka võitluspäevade
elu- ja ilujaatavat lürismi. Omapärasemaid teoseid on "Ballaad sinirebasest", milles
dramatismiga liitub aine satiiriline käsitlus. Siingi esineb refrään, ja just sellega
saavutab autor ülesehitusliku keskendatuse ning mõjuva puändi.
Esimesed värsikogud ,,Kangastused" (Tartu 1924) ja ,,Äitsmik" (Tallinn 1925)
esitlevad autorit romantiliselt igatseva luulelaadi viljelejana, arenevaid lüürikueeldusi
tõendavad loodusmaalingute plastilisus, sõnaleidlikkus ja värsitehniline ladusus.
Eepilist luulet sisaldavasse kogusse ,,Rusemed" (Tartu 1927) ulatub ka sotsiaalseid
probleeme, domineerima pääseb ainestiku ekstravagantsus ja grotesksus.
Selgemate sigtide, püsivamate suunatähisteni ning kõlavama vormini jõudis Raud
värsikoguga ,,Kauge ring" (Tartu 1935). Kasvava osakaalu omandab siin mõtlev ja
analüüsiv, üha enam inimest ja tööd poetiseeriv luulesõna. Tähelepandav on Raua