EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
autorid esitavad kirjeldusi mitmetest eri paikadest ja liikidest, kuid tee-
vad seda loomadest, taimedest, maastikest, keskkonnarütmidest jms
moodustuvat tervikut silmas pidades. Säärane vaatenurk põhineb öko-
loogilisel arusaamal looduse toimimisest ning on seetõttu üsna sageli
seotud loodusteadusliku haritusega.
Üheks varasemaks ja teedrajavaks näiteks on siin Tartu Ülikooli zoo-
loogiaprofessori Johannes Piiperi (1935) looduslugude kogumik "Pilte ja
hääli kodumaa loodusest. Loodusesõbra muljeid maalt ja merelt". Juba
esmailmumisel leidis see raamat elavat vastukaja ja muutus peagi eesti
looduskirjanduse etaloniks, mida lugedes on üles kasvanud mitmed
loodushuviliste põlvkonnad. 1948. aasta kordustrüki saatesõnas kirjutab
akadeemik Harald Haberman: "Prof. Piiperi raamat on esimesi eesti-
keelseid katseid loodusteadlase poolt panna loodus ilukirjanduslikus
annaabi.ee 
