Luulereferaat Ellen Niit
,,Linnuvoolijas" on kokkukuulumine
loodusega põhiline käsitlusaine. Nähtavaks muutub eesti loodus ise- lihtne, karge, pisut
raskemeelne. Mitmel korral kõneleb luuletaja kividest(,,Paekivi laul", ,,Ma tundsin kahte suurt
kivi", ,,Kiviaed"), paepealsetest põldudest, rabadest ja pähklinõmmedest. Ühtekuluvustunne
oma maaga(,,See maa") üleneb ühtekuuluvustundeks oma rahvaga, selle lähemate ja
kaugemate, juba mullaks saanud esivanematega, põlistes looduslihtsates tõekspidamistes näeb
luuletaja rahva põlvest põlve edasiantavat pärandust(,,Mälestus tuli vana tare asemel"),
,,Hingede rändamine"), tema mureks on selle hoidmine ja säilitamine. Kõige täiuslikumalt
avaldub E. Niidu kreedo pikemas luuletuses ,,Lepa laul". Selles luuletuses on tervikkujundiks
liitunud lapsepõlvemaa lihtsus ja selgus, kodumaastikud, aastaaegade vaheldus ja aegade
muutumise vastuoluline protsess. Luuletus on mitmekihiline, haarab konkreetselt isiklike