EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
–1880. aastail iseloo-
mustavad baltisaksa kõrgkultuurist lähtuvate ja sellele vastanduvate
eesti soost haritlaste identiteediotsingud. Olukorras, kus talurahvas
määratles end peamiselt maaomandi kaudu, sai lähedus paikse küla-
kultuuriga üsna enesestmõistetavalt ka tekkiva rahvusliku intelligentsi
enesemääratluse lähtekohaks. Toonane huvi talurahva maailmapildi ja
elukorralduse vastu ning selle kirjalikud väljundid on pakkunud rikka-
likku ainest hilisemale looduskirjutiste traditsioonile. Jakob Hurda poolt
1870.–1880. aastatel algatatud rahvaluulekogumise aktsioonide käigus
kirjutati üles rohkesti loodusega seotud suulist pärimust. Temaga sama-
aegselt üle-eestilist rahvaluulekogumist korraldanud Matthias Johann
Eisen, hiljem ka Eesti Rahvaluule Arhiivi esimene juhataja Oskar Loorits
tegelesid aktiivselt pärimuse mõtestamisega, kinnistades arusaama eest-
laste erilisest suhtumisest loodusesse.