EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
ne roll just baltisaksa haritlastel. Küllap tundis eesti soost talupoeg 18. ja
19. sajandil põhjalikult kohaliku looduskeskkonna omadusi ning oskas
selle võimalusi ka praktiliselt hästi kasutada. Seda kinnitab väga suur
hulk Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides säilitatavaid pärimustekste,
milles sisalduvad tähelepanekud loodusolude, ilmastiku, loomade-
lindude elurütmi, taimede omaduste jms kohta. Baltisaksa ja sealtkaudu
euroopa kultuuril oli aga vaieldamatult teeneid selles, et looduskirjeldu-
sed jõudsid eestikeelsesse kirjasõnasse selle esimeses laines ning oman-
dasid seal kindla koha.
Loodus, selle ülistamine ja ilustamine oli Euroopa kultuuriruumis
oluliseks teemaks nii valgustus- kui romantismiperioodi kirjasõnas (vt
Eesti looduskirjanduse lugu 243
nt Goethe, Tobler 2004). Loodusehuvi kõrval pöördus toonase haritlas-
konna tähelepanu lihtsa inimese ja tema maailma poole. Humanistlikust
annaabi.ee 
