EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
juhtumustele.
Analoogseid reisikirju avaldas 1920.–1930. aastatel Jüri Parijõgi. Tema
jaoks on oluline inimese ja maastiku kooslus, kultuuriline kompleks,
mille mõistmist ta püüab saavutada, suheldes selle paikkonna elanikega,
kus ta reisib. Ilmekaks näiteks on 1937. aastal ilmunud "Alutaguse met-
sades. Matkamälestusi" sarjas "Looduse kuldraamat" (Parijõgi 1937).
Parijõgi viljeleb publitsistlikku stiili ja tema teostes leiame dialoogi roh-
kem kui ühelgi teisel looduskirjanikul. Teadmisi looduse kohta annavad
tema teostes sageli edasi kohalikud, kes esinevad teejuhi rollis.
Metsavaht istub mättale, asetab püssi põlvedele ja ütleb: "Sellist tihnikut
tahtsite näha või? Katsuge siit läbi tungida kas või järgmise metsasihi-
nigi." Edasi seletab ta, et see tihnik on viisteist, kakskümmend aastat
vana, paiguti nooremgi, lehtpuu kasvab alul jõudsasti. See on tekkinud
maailmasõja ajal mahavõetud raielankide asemele. (Parijõgi 1937: 179)