haruldaste taime- ja loomaliikide ning tähelepanuväärsete eluta looduse objektide kaitse vajadusest. Nimetagem siin K. E. von Baeri uuringuid Peipsi kalavarudest nende säästliku kasutamise huvides või Gregor Helmerseni ettekannet rändrahnudest kui unikaalsetest jääaja "ürikutest" ja nende kaitsmise tähtsusest. Võib julgelt väita, et 20. sajandi lävel oli teadlik ja eesmärgikindel looduskaitse oma koha Eestis leidnud. Uudsed, Lääne-Euroopast pärinevad klassikalised looduskaitseideed võeti omaks eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadusliku tegevuse mõjul. Maarahvani jõudsid loodushoiuideed ka kirjasõna kaudu, näiteks O. W. Masingu, F. R. Kreutzwaldi, J. W. Jannseni ja C. R. Jakobsoni vahendusel. Järgnevalt vaatleme, kuidas on looduskaitse mõiste ja ideed, s.h. rõhuasetused, eesmärgid, meetmed ning institutsioonid möödunud sajandi jooksul teisenenud. On väga oluline säilitada kohapeal tekkinud huvi ja initsiatiiv
1888 esimene looduskaitseline seadus Saksa linnukaitseseadus. 1888 kodukoha uurimise entusiast Ernst Rudoff võttis esimesena Euroopas tarvitusele mõiste "looduskaitse". 1906 loodi Preisi Loodusmälestiste Hooldamise Riiklik Asutus esimene omataoline riiklik asutus kogu maailmas. 1909 loodi ühing "Looduskaitsepark" ja selle kaudu nõmme-kaitseala "Lüneburger Heide". Esimeste rahvusparkideni jõuti Euroopas alles möödunud sajandi alguses. Looduskaitseideed Kesk- Euroopas ja Põhjamaades edendasid sakslase Hugo Conwentzi (18551922) kirjutised. Euroopa esimesed rahvuspargid rajati 1909. a. Rootsis, samal aastal sai see riik ka looduskaitseseaduse. Saksa looduskaitseseadus võeti vastu küllaltki hilja (1935. a.), näiteks Soomes tehti seda 1923. ja Prantsusmaal 1930. aastal. Looduskaitse areng Põhja-Ameerikas Möödunud sajanditel kasutati Ameerika loodusressursse piiramatult, kuna arvati, et need ei saa kunagi otsa
annaabi.ee 
