EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
tena. Et arvukate mainimist leidvate taimeliikide kooslusi, väljanägemist,
lõhna, lopsakust ja teisi omadusi vaimusilma ette manada ning autori
emotsioonidest osa saada, peab lugejagi olema päris hea taimetundja.
Rannaäärsete alade kirjeldustest on esileküündivad veel Jüri Piigi
"Matsalu roostikus" (1958) ning Eerik Kumari isiklikus ja emotsionaalses
toonis kirjutatud Matsalu-lugude kogumik "Lindude laht" (1966). Selles-
se on võetud ka Kumari enne sõda ajakirjanduses ilmunud loodusjutte,
näiteks "Minu sõber veetallaja". Kumari oli pärit Matsalust ning tundis
seda piirkonda, kuid oli sealset loodust ning linnustikku uurinud ka nii
tudengi kui tunnustatud teadlasena. Selline ühe paikkonna põhjalik
tundmine kombinatsioonis hea loodusteadusliku haridusega on eesti
looduskirjanduse paremikku läbi aegade iseloomustanud tunnusjoon.
Teine suhteliselt tihedalt "läbikirjutatud" piirkond Väinamere ja Eesti
läänepoolse saarestiku kõrval on Alutaguse suurte metsade ja rabamas-
annaabi.ee 
