( Sampson, 2008) Ruudu või ristkülikukujulises tarandikus asus püha puu (eriliselt pühad olid tamm, pähklipuu ja jugapuu) või kaunistatud post, mille ümber käidi või tantsiti. (Jones, Pennick, 2003) Ka allikad olid pühad ning sageli omistati neile ravitoimet. Allikas oli seostatud mingi kindla jumalusega, nagu näiteks Covetina Carrowburghis. (Jones, Pennick, 2003) Jumalannasid seostati tihedamalt loodusega, nemad olid mägede, jõgede ja metsade vaimud, aga palju oli ka muid loodusjumalaid ja inimtegevuse valdkonna jumalannasid. (Partridge, 2008) Megaliitilised kohad, mida tänapäeval tuntakse Newgrange´i (Iirimaal), Granja de Toninuelo (Hispaanias) ja Bois-de-la-neuve-Grange´i (Prantsusmaal) nime all, võivad olla päikesekultusele pühendatud paigad, kuna päike on gaeli keeles grian ja kaasaegses iiri keeles grian na maighdean, mis tähendab ,,veetlevaim neidude seas", sõna-sõnalt " päike neidude seas". Päike laskub talvisel pööripäeval Newgrange´is
Vanasti ei olnud sama tähendus, ta polnud nii lai ja oli konkreetselt seotud. Üks definitsioon on sõnastatud nii, et usku jumalasse või jumalatesse. Probleem on see, keda me jumalateks nimetame. Geo Widengren oli rootsi mees, on õelnud, et religiooni olemus on jumala usk. Usk või nähtus on olemas erinevates religioonides, aga on üks osa religioonis. Usku peaks vaatama kui inimgrupi hoiakut, mingisse asja. 19.sajandi lõpul hakata tundma loodusjumalaid, esivanemate hingedele, looduslikele vaimudele. Jumala definitsioon puudub ka. Piiri on raske tõmmata jumala ja mingi loodusliku jõu vahel. Püha – miski mis erineb argisest, tavalisest, mida peetakse võimsaks jõuks, mis võib valifisteeruda puhaku/jumala näol, on teatud paigad ja esemed, millele omistatakse ka tugevust. On püütud religiooni pühaduse kaudu defineerida. Religioonis on toodud välja kogemust, mis on pühaduse sfäär.
annaabi.ee 
