Eesti looduskaitsealad - referaat
E. von Baeri uuringuid Peipsi
kalavarudest nende säästliku kasutamise huvides või Gregor Helmerseni
ettekannet rändrahnudest kui unikaalsetest jääaja "ürikutest" ja nende kaitsmise
tähtsusest.
Võib julgelt väita, et 20. sajandi lävel oli teadlik ja eesmärgikindel looduskaitse
oma koha Eestis leidnud. Uudsed, Lääne-Euroopast pärinevad klassikalised
looduskaitseideed võeti omaks eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade
loodusteadusliku tegevuse mõjul. Maarahvani jõudsid loodushoiuideed ka
kirjasõna kaudu, näiteks O. W. Masingu, F. R. Kreutzwaldi, J. W. Jannseni ja C.
R. Jakobsoni vahendusel. Järgnevalt vaatleme, kuidas on looduskaitse mõiste ja
ideed, s.h. rõhuasetused, eesmärgid, meetmed ning institutsioonid möödunud
sajandi jooksul teisenenud.
On väga oluline säilitada kohapeal tekkinud huvi ja initsiatiiv
loodushariduse vallas tegutseda, kuid samas on nii inimeste tööaja
kui ressursside paremaksjaotamiseks oluline loodushariduse