Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
looja, loodushiid, kes vormib põldu kündes maastikku;
muinasjutud – Kalevipoeg on märgatavalt enam inimesele sarnane;
rahvalaulud – protsentuaalselt üsna väike, kuna eesti rahvaluuletraditsioonis Kalevipoega
kui tegelast ei esine;
kunstkirjanduse, romantismi esteetiline tasand.
Esimese viite „Kalevipojale“ teeb 17.saj keskel Stahl oma jutlusraamatus. 19.saj alguses info
„Beiträges“. Nüüd kõneldakse Kalevipojast kui loodushiiust, suure jõuga kangelasest. Faehlmann
mainib 1830ndate algul, et Kalevipojast võiks mõelda kui rahvakangelasest, aga temast pole
materjali. Faehlmannil on olnud see mõte üsna vara, loomise idee võis olla juba enne „Kalevalat”.
1839 pidas Faehlmann ÕESis ettekande “Muinaslugusid”:
räägib Kalewiidist – hiid-Kalevist. On seesama lugu, kus üks mees pidi maskeeruma jne. Esitab
sisuliselt valmis eepose, loo, kust tunneme ära suure osa tulevasest struktuurist. Kokkuvõtlik