Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail
Kirjandus süvendas kodanliku
ühiskonna kriisi. Luule teadlikus eemaldumises kõnekeelst avaldus reaktsiooniline püüe, aga luule arenes
muidu päris kõrgele. Tuglas ja Tammsaare arendasid novelli anri.
Peale 1924. a. ülestõusu mahasurumist stabiliseerus kodanlus ajutiselt ja progressiivne kirjandus ei
leidnud enam senist tuge. Mõned kirjanikud pöördusid formalismi ja jätkasid sama sisuga, aga
kaugenesid lugejast (nt Semper ja Barbarus); mõned siirdusid looduseteemadele (nt Under). Kodanliku
ühiskonna stabiliseerumine tõi järgmise ideoloogilise kriisi.
(Ülesanne: vaadelda sotsialistliku realismi kirjanduskriitika meetodeid.)
annaabi.ee 
