Maailma, idamaade ja eestlaste esiajalugu
marju, seeni, pähkleid, linnumune jms. Seetõttu olid kiviaja inimesed loodusega väga lähedalt
seotud. Tunti oma elupaiga loomi ja linde ning nende käitumist, taimi ja nende toite- või
raviomadusi. Küsimusi tekitasid uni, unenäod, surm ja haigused, hirmu tekitasid äike ja
tormid. Püüd neid nähtusi mõista tekitas kujutelma, et looduses elavad ja tegutsevad silmale
nähtamatud jõud. Arvati, et igal inimesel, loomal, linnul, aga ka puul, kivil või mõnel teisel
looduseobjektil on oma hing. Hinge peeti elu asukohaks ja näiteks magamise ajal võis hing
kehast lahkuda. Surm tähendas niisusugust und, mil hing oli keha jäädavalt hüljanud. Et
pälvida hinge heatahtlikkust, hakati surnud kaaslasi matma ja neile kaasa panema tööriistu või
tarbeesemeid ning ehteid.
Osaliselt koos usundiga tekkis kunst. Esimesed joonised kraabiti luule, sarvele või kivile.
Sageli olid need üsna skemaatilised ja konkreetse looma kujutise äratundmine seetõttu raske.
annaabi.ee 
