Kõige täiuslikum osa igast rahvuskultuurist küünib üle rahvuspiiride suurde maailmakultuuri, täiendades üha selle eripalgelist varamut. Kui XVIII sajandi juhtivad valgustajad olid tuntud usuhulluse ja kirikudogmade kriitikud, siis romantismis protestina kodanliku materialismi vastu levis üsna laialdaselt religioosne elukäsitlus. Mõnedelgi romantilistel kirjanikel (nt Chateaubriand, Wordsworth, Coleridge, Novalis, Hugo) oli loodusekultus ja -imetlus seotud kristlik-müstiliste otsingutega. Inglise romantik Shelley sai tuntuks oma ateistliku mässumeelsusega, ometi ümbritses temagi ideaali kõrgemat Vaimu pühaduse nimbus. Elu pühaduse kaitse, vabaduse ja armastuse humaanne ideaal läbisid juhtmotiividena kogu romantilist kultuuri. Kuigi romantikud tundsid piisavalt hästi ka antiikkultuuri, oli nende suurim avastus siiski keskaeg. Nad hindasid keskajas seda mõistagi idealiseerides eluvaimu terviklikkust (nagu
ansambel). Caruso, tõeline plaatidega seotud staar. Suurte heliloojate traditsioon katkes 20.sajandil. Rõhk kompositsioonilt esitusele, muutus ka muusika. Ühtäkki võimalikuks see, muusikas varjatut saab kuulata, emotsionaalsus. Afroameerika muusikast sai Euroopa kultuuri mitteteadvus/Miski. Romantism, geeniuse konsptsioon/erandlik looja. Rahvas oli romantismi ideestiku järgi, mõeldud kandma süütust, puhtust ja loomulikkust. Loodusekultus kandus edasi rahva mõistesse. Sama hoiak kandus üle modernismi aega (kui mustanahaliste kultuur kandus üle valgesse, mingi loomulikkus). N. Mailer ,,White Negro" esindab valge boheemlaskonna vastandumist ... ,,Selleks, et elada jõulist blabla elu, tuleb end tsivilisatsioonist eemaldada." (Freud ,,Tuua miski välja mina ja ülimina vastandina"). Maileri idee selles, et valge kultuur peaks avastama eneses mustanahalise.
annaabi.ee 
