Lydia Koidula isamaaluule
Lydia Koidula
isamaaluules on väga loomuomane romantilisus ja erinevate abstraktsete sõnade
kasutamine. Tema tuntuim luulekogu ,,Emajõe ööbik" koosned suurel määral just
isamaalistest luuletustest.
Koidula luuletuses ,,Mu isamaa on minu arm" väljendab kirjanik kokkukuuluvust
oma isamaaga. Koidula räägib sellest, milliseid tundeid tekitavad temas kodumaa
rõõmud ja mured, milleni ta ise oleks võimeline isamaa heaks minema. Luuletuse
lõpus on ka Koidulale omast loodusearmastust: ,,Su linnud und mul laulavad, mu
põrmust lilled õitseta, mu isamaa".
Luuletaja räägib ka oma luuletustes rahva minevikust ning leiab sealt raskeid
kannatusi ja valu mis kõik on võõrad vallutajad meile toonud. Parimaks näiteks on
kindlasti ,,Mu isamaa, nad olid matnud". Koidula meenutab seal aega mil Eestimaa
pind oli vaba, mil inimesed olid palju õnnelikumad ning unistab taas, et selline
õnneaeg tagasi kodumaa pinda puudutaks.
annaabi.ee 
