EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
siis muidugi ka inimest looduse üleolevaks kuningaks, kelle jumal alles
viimasena ja omaenda näo järgi loond, nagu käsitleb teda iisraeli jt. rah-
vaste ilmavaade, vaid meie esivanemate ü r g d e m o k r a a t l i k u l l e
mõtteviisile inimene on samaväärne ja üheõiguslik kogu muu loodusega.
(Loorits 1990: 45)
Selle teesi toetuseks esitab Loorits suhteliselt vähe veenvaid näiteid
eesti rahvapärimusest; pikem sissevaade soome-ugrilikku "loodusdemo-
kraatiasse" antakse hoopis tšeremissi (mari) kombestiku näitel. Loorits
viitab, et võõrmõjude survel on eestlaste analoogne looduskäsitlus aja
jooksul tuhmunud.
Olemasolevate allikate põhjal on küllalt raske väita, mil määral on
eestlaste oletatav looduslähedus meile ajalooliselt omane, mil määral
aga mõnel selleks soodsal ajalooetapil asjahuviliste poolt konstrueeritud
nähtus. Eesti looduskirjanduse analüüsi seisukohalt pole see tegelikult
ka kõige olulisem probleem
annaabi.ee 
