mehelise väekoondise, mis pidi vallutama Krasnaja Gorka merekindlused. Oktoobri lõpuks aga Loodearmee jõud hääbus ning armee koos hulga Loode-Venemaa sõjapõgenikega taganes Eestisse. 11. novembril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Loodearmee desarmeerida. Siiski jäid selle võitlusvõimelisemad üksused rindele kuni Vabadussõja lõpuni. Koos Loodearmeega jõudis Virumaale tüüfuseepideemia, haigus levis ka Tallinna paigutatud loodearmeelaste hulgas. Epideemia saadi kontrolli alla alles 1920. aasta märtsis, selleks ajaks oli surnud tuhandeid inimesi. Aastatel 19201921 lahkus suurem osa endisi loodearmeelasi ja vene sõjapõgenikke Eestist. Vabadussõja lõpp Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris peeti Viru rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Lõunarindel
nov otsustati, et loodearmeel ei lubata Eestisse tulla. Loodearmee juhtkond protesteeris ja ka Antandi riikide juhtkond ei olnud sellega päri, aga sellises olukorras Eesti valitsus pani oma tahtmise maksta. Kes loodearmeest ületasid Narva jõe, sellelt võeti ära relvad. Desarmeeritud loodearmeelased suleti suurtesse metsalaagritesse (Jõhvisse jne). Et vältida epideemia levikut. Eesti seisukohast ainuõige otsus, samas humanistlikust seisukohast jättis see otsus ehk midagi soovida, sest loodearmeelaste jaoks loodavad laagrid tuli alles luua. 1920. aasta kevadeks oli nendes Ida-Virumaa metsalaagrites surnud u 20 000 loodearmeelast (enamasti epideemiasse). Hulk Eesti arste, sanitaare saadeti laagirtesse, üritati neid enam-vähem toitlustada, niivõrd kui võimalik oli. Taudide levikut Eestis õnnestust vältida. Kui rääkida loodearmee Petrogradi missioonist, siis ei tohi mööda vaadata, et see oli Antandi pealetungi ainult ühe osaga ja see jõudis oma
annaabi.ee 
