V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Polnud mingisugust lootust: kõik
irvitasid.
«Viinanina,» pöördus Argoo riigi kuningas hiiglasuure volaski poole, kes teiste seast välja
astus, «roni üles põikpuule.»
Nobedalt ronis see üles, ja kui Gringoire hetk hiljem üles vaatas, nägi ta hirmuga, et
hiiglane juba tema pea kohal varitses.
«Nüüd siis,» sõnas Clopin Trouillefou, «niipea kui ma käsi plaksutama hakkan, lööd sina,
Punane Ändry, põlvega tal pingi alt minema, sina, Francois Chante-Prune, riputad ennast
selle lontruse jalgade külge, ja sina, Viinanina, hüppad talle kukile, kõik kolm ühe korraga,
kas kuulete?»
Gringoire võpatas.
«Kas olete valmis?» küsis Clopin Trouillefou kolmelt santlaagrilt, kes olid valmis
Gringoire'ile kallale hüppama. Vaene ohver elas läbi õudseid ootamise silmapilke, sellal kui
Clopin oma jalanukiga rahulikult tulle lükkas paar viinapuuvääti, millele leek veel polnud
külge hakanud. «Olete valmis?» kordas ta ja tahtis plaksutama hakata. Sekund veel ja kõik