E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
üksainuke
kord mu tütrekese nägu!»
«Ma ei ole Maie näinud,» kordas sepp otsekui kinninööritud kõrist.
Tema hääles värises nii tõsine ehmatus ja ahastus, et viimaks Risti Krõõtki, nii visa kui ta
oma umbusalduses oli, teda süütuks pidi arvama.
«Siis on kiskjad elajad mu tütre ära murdnud!» kiljatas vaene ema,ja nõrkes silmapilguks nii
ara. et sepp teda oma kätega pidi jalul hoidma. Krõõt sai kohe oma nõrkusest jagu, käskis
seppa
tule-lontisid nõutada, ja tõttas siis uuesti metsa tütre jälgi otsima. Sepp oma sellidega läks
kaasa. Kaheksa inimest, kõigil tulelondid käes, luusisid metsa jälle risti ja põigiti läbi, ajuti
üksteise ja kadunud tüdruku nime hõigates, seisatades, mõnda jälge uurides, pead raputades ja
murelikult ikka jälle uuesti otsides. Metselajad põgenesid hirmuga nende eest, unised kaarnad
ja varesed kaebasid kraaksudes rahurikkumise üle. Koidupuna hakkas kumama, aga ei Risti
annaabi.ee 
