E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ta istus lauahunniku otsa,
pani
käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide
kõrval
müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas.
Hoovi
keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi nagu ähvardavaid
kivisõrmi
sinise taeva
15
poole. Kitsaste kõrgete akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis
lomberdasid laisalt punaste nägude ja siniste ninadega sõjasulased ja tegid tüdrukutega, kes
kaevust vett vinnasid, lihtlabast nalja, mis meelitatud tütarlapsi ühtepuhku pihu sisse itsitama
pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud
nina välja, mis nagu kuu valgustatud pilvede vahelt tema okkalise halli habeme seest välja
säras. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara
kaudu selle näo silmi otsima