Imperaator Diocletian jaotas Rooma kaheks pooleks. Ida poolt valitses Bütsants(tänapäeva Istanbul), Bütsants oli juurdepääs Aasiasse ja Euroopasse. Bütsantsist sai maailma rikkaim ja suurim linn. Rooma samalajal aga muutus aasta aastalt nõrgemaks. Tumedad ajad. Neljanda sajandi lõpupoole oli Rooma jäänud väga nõrgaks. 410 aastal pkr. linn langes. Järgmised sajandid olid keerulised. Bütsants nõudis tagasi Itaalia poolsaare, kuid ei suutnud seda enda käes hoida. Lombardid(sakslaste suguharu) tungisid sisse põhjast. Normannid alistasid Sitsiilia, ning liikusid lõuna poole. Sõjameestest paavstid. Itaalia alustas teist milleeniumit nõrga ja osadeks jaotatuna. Paavs vaidles imperaatoriga selle üle, kellel rohkem võimu on. Imperaator pani pahaks nende vahelesegamist mõni raevukalt, mõni väga raevukalt! See oli hirmus vaidlus paavstliku võimu üle. Lahkarvamused levisid üle Itaalia esimesed kaks
Lõpuks kogus Benedictuse enda ümber jüngrid, jagas nad gruppidesse nii, et nad rajasid mägedesse 12 kloostrit. Benedictus nimetas igale kloostrile abti ning läks seejärel Monte Cassino mäetippu ning lõi sinna täielikult kloostrivendlikult ühiselulise kloostri, mida ta juhtis elu lõpuni. Ta suri seal ilmselt vahemikul 546 ja 550 ning maeti ka sinna. (Lawrence 2001: 20). Umbes 20 aastat peale ta surma tungisid Itaaliasse lombardid ja 577. aastal põletati maha ka Monte Cassino (Lawrence 2001: 36). Monte Cassino uus tõus algas alles pärast 2 717. aastat, kui abt Petronax asutas Benedictuse kloostri uuesti (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64). Kuna Benedictus alustas oma religioosset teed eremiidina, pole selge, kust sai ta nii laialdased teadmised kloostrialasest kirjandusest ja kloostrivendlikust praktikast, kuid ometi on ta suutnud ajalukku minna kui kõige kuulsamate kloostrielu reeglite autor (Dunn 2010: 132)
annaabi.ee 
