Tammsaare ja Gailit elulugu
viimase välimuse vilets kõhnus ja kängujäänus on pigemini kurb; naljakaks muudab selle
alles nende mõlema kõnevadin. Nõrgalt vilksatab kujukoomikat, enam küll aimamisi, mõne
põgusa joonega Tammsaare omapäraste naiivsete naiselik-neitsilike tütarlaste man, kes
harilikult pole mingid iludused, vaid köidavad peategelase meeli hoopis mõne meeldiva
inetusega: pikkade inetute kätega (Kristi), suure suuga ja õhukeste kitsaste jäsemetega
(Rimalda-Ramilda) lombakuse ja puusavigasusega (Kata, teenijatüdruk Tiina), töntsaka
ümmarusega (Molli), suure kondiga ja vistrikulise näoga (parunipreili Erika). Puhtalt, ainult
koomilise kujuga peab paratamatult mõjuma ,,koera söögimaja" lihav astmaline koer, muidugi
ka koeramamma ise. Muidu aga ei armasta Tammsaare palju peatuda olendite kirjeldusel; ta
otsib inimese sisejooni ja töötab kas monoloogi või dialoogiga. Teoses ,,Ma armastasin
annaabi.ee 
