kaugele. Paljud õnnetused juhtuvadki nii, et minnakse ujutakse kaugele järve keskele ja siis avastatakse, et jalad ei lähegi enam põhja. Siis tekib paanika, hakatakse rabelema ja tekib väsimus. Kaldale ujumiseks enam jaksu pole ning jääb loota vaid päästjatele. Aga kas päästjaid on? Kas keegi üldse märkab, et oled uppumas? Mõnikord arvavad kaldalolijad ja teised suplejad, et veesolija teeb nalja, sest tihti peale vees lollitatakse. Sageli ei oska kaaslased uppujat päästa. Uppuja päästmine nõuab erioskusi, näiteks sukeldumist, vee all ujumist ja hädasolja transportimist ja elusamist. Kõigest eelpool lähtuvast peaksid kõik ujujad olema hästi ettevaatlikud, hindama oma võimeid õigesti ning teadma, kus nad ujuvad ja millised ohud neid vees ümbritsevad. Neid asjaolusid arvestades ei oelgi võimalik ohtlikesse olukordadesse sattuda.
kuigi teadsin, et need olid siiski inimesed, sest õpetaja oli enne etendust meile sellest rääkinud. Dirigent oli igati tubli ning tegi ära suure töö. Muusika oli lihtsalt imeline. Vahepeal tekkis endalgi tunne, et tahaks osata balletti tantsida. Vaatustest meeldis kõige enam teine, sest teises vaatuses oli rohkem tegevust, kui esimeses ja kolmandas. Teine vaatus oli väga põnev ning hoidis pidevalt ärevust sees, sest ma koguaeg kartsin, et Coppeelius saab aru, et teda lollitatakse. Kuulates teiste muljeid etendusest, siis läbivaks ebameeldivuseks toodi kolmas vaatus, et see oleks võinud olemata olla ning see venitas etenduse liiga pikaks. Minu arvates, aga oli kolmas vaatus just see mis hästi edasi andis, et kõik on linnas jälle korras, armastajad on taas õnnelikult koos ning inimestel on põhjust pidutseda. Olin üsna pettunud, et jäin just sellel ajal haigeks kui kõik klassikaaslased käisid seda etendust vaatamas
annaabi.ee 
