"lollima" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Aga nüüd oli Jürka teoga toime saanud, mida polnud võimalik arstida ei napooleoni ega piljardiga. Ta oli nimelt omale majja toonud naise, kes ei olnud tema naine, ja selleks polnud ta luba küsinud ei härra Mauruselt eneselt ega ka üheltki teiselt. Õieti polekski võinud sellist luba küsida kelleltki muult, kui aga härra Mauruselt eneselt, aga Jürka sai mõnikord niisuguse tembuga toime, et teeb mõni teab mis ja, kui minnakse küsima, siis vastab kõige ilmsüütuma või lollima näoga: Ma küsisin sellelt ja sellelt (s. t. kas või Tigapuult või ka Paasilt), tema lubas. Nagu oleks Tigapuul või Paasil härra Mauruse majas midagi lubada! Aga nüüd polnud Jürka luba küsinud isegi Tigapuult ega Paasilt, Vainukäolt ka mitte, ühesõnaga, ta polnud hinganud ühelegi hingele, kui ta tuli naisega härra Mauruse majja. Ainult kui see naine oli olnud juba paar päeva ja ööd