Kevad (luulekava)
Marie Underi & Henrik Visnapuu loomingu põhjal
2015
Ammu juba lähenevat tunti
kevadet kui lambanahas hunti, (Under 2007: 510)
pani hellvalge särgi
ihu pääle
roosilise õitsva ihu üle. (Visnapuu 1982: 44)
Paneb aralt maale ühe talla,
teine tald jääb õhku kumisema (Visnapuu 1982: 50)
ripsmed kokku suruda kui okkad,
mitte näha valgust kui sa lokkad (Under 2007: 510)
Kuidas saaks neid heldeid kiiri kiita?
nende taga näed ju tuleriita (Under 2007: 510)
Kõik põõsad suitsesid. Mu juus täis tuult. (Under 2007: 450)
Paneks maha oma koorma teele,
aga raske mälestus jääb meelde (Under 2007: 510)
Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel
õrn aimus küllusest, mis veel kaugel, (Under 2007: 27)
aga lihtsameelne hing
-kuis võis ta seda kaksikpidikõnet mõista
annaabi.ee 
