Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub
oksad laiali sirutatult mille otstes lehed, mis kõik ammutavad puule vajalike
toitaineid. Nii on ka riigiga, mille tüviks on riik, oksteks riigikogu saadikud, juureks
president ja lehtedeks oleme meie, riigi kodanikud. Kui riigipead ei suhtle kodanikega
jääb ketis lüli vahelt ära ja süsteem, mis aitab riigi majandusel ja rahval õitseda,
muutub hädiseks ning jätab riigi sõltuma teiste riikide abist kui ka laseb bürokraatial
lokata. Rahvas ja saadikud peavad tegema pidevat koostööd ning arenema ühtselt.
Kui inimestel kaob huvi poliitika vastu ja ainult virisevad, et elu on niivõrd kehv, ei
muutu riigis midagi. Riigi kõrgeim võimuorgan olemegi meie, rahvas, ning loobudes
oma häälest ning sõnavabadusest, loobume võitlemast parema heaolu eest.
Oksa saagimine vallandab ahelreaktsiooni: saag kulub, on vaja uus osta;
istumisalust oksa saagides on suur tõenäosus, et selle läbi saagimisel saab ka inimene