Meditsiiniajaloo konspekt
struktuurist (kurdudest, mis aju pindala peaksid suurendama jms). Eelmisel sajandivahetusel
hakkas inimeste ning inimtüüpide võrdlemine toimuma juba kaudsel teel, tekkisid nt
kõikvõimalikud vaimse võimekuse testid
18
omaaegsed targutused teemadel, kas nn geniaalne inimene on tegelikult vaimuhaige või
vastupidi.)
Aju funktsioonide mõistmise teel astuti suur samm edasi 19. sajandi keskpaigas. Paul Broca
(1824-1880) lokaliseeris kõnekeskuse, eeldades ka intelligensuse seost aju piirkondadega (-
ehitusega). Tal oli ka oluline roll füüsilise antropoloogia metoodiliselt väljakujunenud
teaduseks vormimisel. Broca sügavam panus oli teha lõpp mõnda aega aju käsitlemisel
valitsenud holistlikule lähenemisele (nt Pierre Marie, 1853-1940), mis vaatas aju tervikuna,
mida ei saaks jagada funktsionalistlikesks osadeks.
19. sajandi keskpaik andis psühhiaatriale ka degeneratsiooni mõiste (Benedict Morel, 1809-
1873))