Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Ainestik valdavalt ajalooline - tundelised armastuslood keskaja ja renessansi
ajaloosündmuste taustal, kusjuures autoreid (ja publikut) köitis ka eksootika. 5 vaatust, rohkesti koore ja balletti (pr.
traditsioon, vt juba tragédie lyrique), ansamblid tähtsal kohal. Libretist Scribe toob grand opérasse nn sokidramaturgia
- ootamatud pöördepunktid süzees, teravad kontrastid massistseenide ja tundelise privaatsfääri vahel. Muusikas ja
lavakujunduses püütakse edasi anda lokaalkoloriiti (tegevuspaiga või -aja eripärast värvingut), orkestritämbrid on selles
suureks abiks, aga ka vastavad olustikumuusika zanrid. Pariisi Opéra orkester oli suure koosseisuga ja väga heal
tasemel.
G.o-d iseloomustab maaliline mitmetasandilisus: solistid, ansamblid, koorid, lavakujundus. Selliseid maalilisi stseene
nimetatakse tableau'ks (tabloo, pilt, plakat). Taotletakse muusika- ja teatrivahendite koguefekti - see mõjutas Wagneri
sünteeskunstiteose (Gesamtkunstwerk) ideed.