Eesti taimkate
väljaannetes, eriti seltsi aastaraamatus. Üheks viljakamaks autoriks oli Tartus botaanikat
õppinud Friedrich Alexander Buhse, kelle ulatuslikumaks tööks oli ,,Baltikumi taimeteaduslik
bibliograafia".
Sajandi esimesel poolele on iseloomulik Eesti taimestiku põgus uurimine. Suuremad teened
Eesti taimestiku uurimisel on sellel perioodil botanofiilidel. 1845. aastal asutati Riias
Loodusuurijate Selts (LUS).
Aastad 1852-1919 (eriteadlaste periood)
Aastatel 1855-1865 algas Eestis intensiivne lokaalfloorade kirjeldamine. Uurimistöös
etendasid juhtivat osa ülikooli õppejõud ja üliõpilased- Bunge, Schmidt, Russow, Glehn jt.
Uurimustöö koondub Tartusse, eriti pärast Loodusuurijate Seltsi asutamist 1853. aastal.
Perioodi alguses ilmus botanofiilide, keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni ja
kooliõpetaja Franz Eduard Weberi koostatud taimemääraja "Beschreibung der
phanerogamischen Gewächse Esth-, Liv- und Curlands" 1852, mida võib pidada 19.
annaabi.ee 
