Hülged, eksamimahuline uurimustöö
hüljes satuks paanikasse kui ei näeks läheduses lahtist vett. See on ka täiesti arusaadav -- päris-
ehk kõrvutud hülglased (hallhüljes, viiger jt.), kellel puuduvad nähtavad väliskõrvalestad,
toetuvad pinnasel kõhule. Neil on lühikesed esiloivad, tagaloivad aga ei paindu üldse kõhu alla
(suur erinevus kõrvukhülglastest, kelle esindajad merilõvid, kotikud jt., kes toetuvad neljale
loivale ja võivad vabalt trepist ülesse või alla minna). Seega on hallhüljes kõval pinnasel üsnagi
kohmakas ja suhteliselt abitu, kuid vees suudab ta palju enamat kui merilõvi, seda vähemasti kiir-
ja kaugujumise osas.
Et jääkatet ei tekiks, peame me talvel hüljeste basseini soojendatud vett lisama ja mingil
määral ka soola. Mingit siseruumi meie hüljestel pole ja seda pole ka vaja. Kirjeldatud tingimustes
tunnevad nad ennast läbi aasta suurepäraselt