Soome kirjanduse ajalugu
Loitsud
4.-5. sajandist pärinevad vanimad põhjamaised ruunikirjad. Alates sellest ajast on leitud
märke ka põhjamaisest loitsumaagiast. Teatakse, et ruunidel oli mingi maagiline sisu: A-ruun
oli kaitsev, T-ruun võitu toov, N-ruun oli armastusruun. Edda-lauludes mainitakse, et loitsude
abil saab ravida haavu, eemaldada ahelaid ja vaigistada viha. Lugupeetuim loitsija oli Odin.
Kui katoliku kirik Rootsi jõudis, oli seal sügavalt juurdunud loitsutraditsioon. Katoliiklus tõi
kaasa rohkesti kurjade vaimude manamisega, aga ka õnnistamisega seotud kombeid.
Eesmärgiks oli välja juurida rahva paganlik usk koos sellele omaste taigadega, mida
katoliiklus selgesõnaliselt ja tingimusteta ära keelas.
Eepilistes loitsudes püütakse loodetud tulemust saavutada analoogilise jutustuse abil.
Salaloitsud on peaaegu eranditult esinenud kirjalikult, amulettidele ja loitsupaberile
kirjutatuna