hakkab ta pulseerima. Pulseerivad tähed jaotatakse kaheks: miriidid (pikk pulseerimisperiood, aga heleduse muutus suhteliselt suur) ja kääbustsefeiidid (pulseerimisperiood kiire, heleduse muutus väike). Eruptiivsed tähed jaotatakse liikidesse selle järgi, kui suur on heleduse muutus (plahvatuse või purske võimsus). Kõige väiksema heleduse muutusega eruptiivseid tähti nimetatakse sähvatusmuutlikeks (heleduse muutus põhjustatud Päikese loidetega sarnaste pursete tõttu). Kõige rohkem muutub heledus noovadel. Noovad on kaksiktähed, millest üks on HR- diagrammi peajada täht, mis on alustanud paisumist ning teine valge kääbus. Paisuvalt tähelt hakkab vesinik voolama valgele kääbusele, mis kattub üha pakseneva vesiniku kihiga. Kihi temperatuur tõuseb ja lõpuks tähe pind plahvatab. Valge kääbus ise ei hävi vaid alustab uue vesinikukihi kogumist.
Päikeseplekid Fotosfäär on sageli kaetud tumedate, kord ilmuvate, kord kaduvate laikudega e. päikeseplekkidega. Suurimad neist võivad ületada Maa läbimõõdu mitmekordselt. Päikeseplekid paistavad tumedad, kuna ümbritseva fotosfääriga võrreldes on nad tunduvalt jahedamad. Enamik päikeseplekke esineb polariseeritud paaride või rühmadena. Enamasti paiknevad nad paralleelselt Päikese ekvaatori suhtes, tähe pöörlemise ida-lääne suunal. Päikese loited Magnetiliste loidetega paisatakse tähe sisemusest välja tohutu kogus suure energiaga osakesi. Loited võivad küündida sadade tuhandete kilomeetrite kõrgusele. Enamus ainest langeb küll tagasi Päikesele, kuid osa sellest kiirgub maailmaruumi. Wolfi arv Päikeseplekkide arv ehk Wolfi arv arvutatakse valemiga R = k (10 g + s) , kus g plekkidega kaetud piirkondade arv; s üksikute plekkide koguarv; k skaleerimistegur. Plekkide arv võib varieeruda nullist kuni 400-ni. Päikese tsüklilisus
annaabi.ee 
