Tõde ja Õigus II Terve tekst
söövad saurused, kuuskümmend pikad, kolmkümmend kõrged: söövad kõik, ka üliinimese.
Nõnda on Saksamaal. Aga siin pole midagi, ainult talu aken ja aknal punane tuli..."
Indrek jäi kuhugi paksu kuuse alla seisma ja hakkas tuld vahtima. Viimaks istus ta siiasamasse
lumele, selg vastu kuusetüve, silmad tule poole. Pahemal pool tuld oli taevas näha mingisugune
hele kuma, nagu hakkaks seal virmaliste mäng või nagu loidaks kuski kaugel, kaugel suur
tulekahi. ,,Mis see küll võiks olla?" küsis Indrek endalt. Aga ta ei leidnud vastust, ei viitsinud
vastust leida, sest liikmeisse langes imeline rammestus. Peaaegu oleks tal juba uni peale tulnud
ja ta olekski tingimata magama jäänud, kui mitte poleks äkki välgatanud mõte: ,,See on ju linn,
mis nõnda kumab. Linnad kumavad õhtuti nagu kauged tulekahjud." Ta tegi silmad lahti ja
tõusis püsti. Jällegi jooksid külmajudinad mööda selga