"lohutuseallika" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

avaruse. Oh, kui I ma saaksin üksainus kord, kas või üksainus kordki selle sussikese ta tillukese roosa jala otsa pista, ma sureksin sind õnnistades, helde Neitsi! Ah, viisteistkümmend aastat! Nüüd oleks ta juba suur! Õnnetu laps! Kas ma siis teda tõesti enam iialgi näha ei saa, isegi taevas mitte? Mina sinna ju ei pääse. Oh, milline piini Mõelda, et see on tema sussike, teda ennast aga enam ei ole!» Vaene ema haaras sussikese, oma ahastuse- ja lohutuseallika 324 nii paljude aastate jooksul. Ja kõigest oma südamest hakkas ta nuuksuma, nagu selgi päeval, kui ta tütre kaotas, sest emale, kes oma lapse on kaotanud, kestab see päev igavesti. Seesugune mure ei vanane. Leinariided võivad kuluda ja luituda, kuid süda jääb igavesti leinama. Sel silmapilgul kuuldi kongist möödarrdnevate laste rõõmsat ja elavat kilkamist. Iga kord, kui ta lapsi kuulis või nägi, kadus vaene ema kiiresti oma hauakoopa kõige pimedamasse