Tõde ja Õigus II Terve tekst
et meie asutises surevad juuksed rutemini kui inimesed.
...Täna rääkis Dr. R. mulle mirdist ja loorist. See peab midagi tähendama, sest tema sõnad
tähendavad ikka midagi. Aga tunnen selletagi, et käed kipuvad rinnale. Kui Te teaksite, milline
koledus on Teile sellest kirjutada! Aga veel koledam on sellest mitte kirjutada, sellepärast teen
seda. Andestage mulle see ja kõik muu. Mulle tundub, nagu oleksin ma Teile ainult haiget ja
kurja teinud, ja see piinab mind vahel. Aga siis lohutun mõttega: kui ma tunnen, et mind
võidakse armastada, et mind võidakse isegi peale surma armastada, ega ma siis nii halb ja kuri
olegi. Eks ole nii?
...Viimaks ometi rääkisin neile tõtt, ütlesin, et ma polegi koju kirjutanud ja et ma omakseid näha
ei taha. Teid ka mitte: mälestage mind, nagu olen pildil. Aga ma kardan, nad telegrafeerivad.
Ükskõik! Miski ei muuda enam midagi. Kogu Teie veri ei suudaks mind enam aidata. Ei, ka see
mitte! Nõnda on hea, nõnda on kõige parem ja kindlam