Tühjust kõnetav inimene
fragmentaarseks ja närveldavaks maailmapildiks, mille iga järgnev mõttevoolu trend võib
minema pühkida.
"Ma vaatlen ideede spasme, samal ajal kui Tühjus ümberringi muheleb" kirjutas E.M. Cioran
oma "Lagunemise lühikursuses".
Kuidas toime tulla olukorras, kus juured on läbi lõigatud ja uute kasvatamiseks ei jätku mahti?
Kas tõdeda igasuguste inimpüüdluste käesirutust Tõe suunas asjatuks vaevaks ja keskenduda
lohutule eneseteostusele asises maailmas?
Võime mõtestada maailma mõistusest lähtuvalt, eritleda seda semiootilise analüüsiga,
konstrueerida ja dekonstrueerida tekkivaid ja taas ümberlükatavaid mõistestikke, kuid usun, et
selline uurimine kogub vaid metaandmeid erinevate inimkultuuri avalduste kohta, eemaldudes
ühtlasi inimeseksolemise imelisest müstikast. Nagu Michel Foucault sõnastas, on nüüdisaegse
kultuuri osaks mitte enam avastamine, vaid keeldumine sellest, mis ollakse.
annaabi.ee 
