Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier
Isolde ema oli andnud Brangienile. Tristan ja Isolde jõid seda. Isolde
tahtis Tristanit vihata kõige tehtu eest aga ta ei saanud, ta armastas
teda. Ta südame oli haaranud õrn tunne, mis oli tugevam kui viga.
Brangien, kes oli aru saanud, et noored olid joonid armujooki, tahtis
maa-alla vajuta. Ainult tema teadis, millist halba ta oli põhjustanud.
Isolde ja Tristan keeldusid söögist, joogist ja lohutavatest sõnadest,
otsisid teineteist nagu pimedad, kes kobades teineteise poole
püüdlevad, on õnnetud kui teineteise järele igatsevad, ja veel
õnnetumad, kui koos olles värisevad esimese ülestunnistuse ootel.
Tristan küsis Isoldelt, mis teda vaevab, Isolde vastas talle: armastus teie
vastu.
Tristan viis Heledapäise Isolde Marci juurde ja Marc kiitis pääsukesi, kes
olid temale juuksekarva toonud ja kiitis hulljulgeid, kes läksid laevaga