Kirjandussemiootika
Sündmuste ajaline järgnevus lõhutud. Määrav karakter
kui tervik mille seisukohalt ühe või teise karakterjoone avaldumise aeg pole oluline.
Üksikisiku eneseteadvuse autobiograafilised väljendumisvormid.
1) iroonia
2) isiklik kiri – kujuneb loodus kui absoluutselt üksiku, tegevuseta isiku vaateala
(vaatealune objekt) ja ümbrus (taust miljöö). Oluliseks muutuvad eraelu lugematud
pisiasjad.
3) stoiline autobiograafia. Lohutuskõned. Autori kahekõne filosoofia ja lohutajaga.
Augustinuse “Pihtimus”, Marcus Aurelius “Iseendale” – kõnelused iseendaga, uus
suhe iseendasse. Kolmandale ei anta sõna. Lunastust otsitakse enesest, vahetult enese
ideede vallast. Järsult suureneb isiklike, intiimsete sündmuste osakaal, mis teiste koha
pealt on tühised. Oma isiklike asjadega oled üksi. Kohe kerkib kaduvuse ja surma
küsimus, mis avalikus eneseteadvuses taandub nullini.
Siiski on kõik biograafia vormid ikka veel suht avalikud. Üksinduse tunne pole veel
annaabi.ee 
