Sumerid
leidudele on eelnenud veel mingi arengu ja stabiliseerumise periood.
Sumeri vana kiri oli mittefoneetiline. Erinevalt ladina tähestikust, mida
kasutatakse inglise ja paljude teiste maailma keelte kirjutamisel, ei ava sumeri vana
kirja märgid sõnade foneetilisi koostisosi (kaas- ja täishäälikuid), selle asemel kujutab
iga märk üht sõna tervikuna.
Kirju, mis ei esita sõnade foneetilisi komponente, vaid koosnevad terviksõnu
esindavatest märkidest, kutsutakse logograafilisteks ehk mõistekirjadeks, niisuguste
kirjade märke aga logogrammideks.
Vanade sumerite logograafilisi (ja piktograafilisi) sümboleid mõistetakse
enamasti kaunis halvasti. Neljanda aastatuhande lõpuks eKr oli sumeri kirjas tekkinud
juba foneetilisi elemente. Ülemineku põhjustas see, et sumeri kirjutajad hakkasid ära
kasutama sõnade foneetilist sarnasust. Silpe tähistavate märkide kasutuselevõtt muutis
kirja osaliselt foneetiliseks ehk teisisõnu, märkidega hakati kirjutama teatud
annaabi.ee 
