Aines liikuv laetud osake mitte ainult ei ioniseeri aatomeid, vaid ka ergastab neid. Siirdudes ergastatud olekust põhiolekusse, kiirgavad aatomid nähtavat valgust. Aineid, milles laetud osakesed ergastuvad märgatava välke (stsintillatsiooni), nimetatakse fosfoorideks. Fosfoore on orgaanilisi (benseen, naftaleen, antratseen jt.) ja anorgaanilisi. Kõige enam tarvitatavad anorgaanilised fosfoorid on ZnS-Ag (hõbedaga aktiveeritud tsinksulfiidid) ja NaI-Tl. Prootonite loenduritena kasutatakse tavaliselt plastmass stsintillaatoreid. Kasutamist leiavad ka vedelad stsintillaatorid. Stsintillatsiooniloendur koosneb fosfoorist, millest valgus suunatakse spetsiaalse valgusjuhtme abil fotokordistile, kus loendatakse väljundis tekkinud impulsse. Määratakse ka impulsside amplituud, mis on võrdeline välke intensiivsusega. See annab täiendavat informatsiooni osakestest. Loendurid ühendatakse sageli rühmadesse ja
loendur(id) paigutada pääslasse rajale (radadele), mis kaasab vähemalt 70% külastustest. Kombineerides loendurite abil saadud info hajusaga, saame külastajate koguarvu. Meetmetena on kasutatavad mitmesugused piirangud ligipääsetavusele. 3. Valdav külastusviis: Selgelt piiritletud Alal on konkreetsed teed ja rajad ning konkreetsed juurdepääsu- ja väljumiskohad. Rajalt eemaldumine ehk hajumine on raskendatud. Näiteks laudteed rabades. Loenduritena kasutatakse pääslate juurde paigutatud infrapuna sensoreid või survematte, mis paigutatakse looduslikesse või kunstlikesse pudelikaeltesse. Kuna kogu külastajate liiklus käib läbi pääslate, pole ala tõmbeobjektide jälgimine vajalik (kui just ei paku huvi mingi konkreetse objekti külastatavus/kasutatavus). Pikemaajalisi kohapealseid vaatlusi vaja pole. Samas tuleks uurida võimalikke esinevaid hajumisi. Näiteks raba laudraja puhul võib esineda vähest hajumist räätsamatkade näol
annaabi.ee 
