Metsade sääst
Algselt tähendas see sõna-sõnalt kasvavat puud,
mille sees on mesi. Nagu mujalgi Euroopas, oli metsmesinduse kõrgseis Eestis
keskajal. Mesi oli siis enam-vähem ainus magusaallikas ja vaha vajas väga suurtes
kogustes küünalde valmistamiseks katoliku kirik. Mee hind oli väga kõrge. Kuid vaha
oli kaubaartiklina meest isegi kallim. Metsi, kus palju mesipuid, nimetati
meemetsadeks. 14. sajandil oli näiteks Liivimaal meemetsadest saadav tulu nii suur, et
sealseis päraldiste loendeis seisid mesipuud teinekord eespool põldudest ja
heinamaadest. Metsmesinduse tulukus langes järsult 16. sajandil, kui Ameerikast
hakati Euroopasse vedama odavat roosuhkrut ja reformijärgne kirik loobus
vahaküünalde rohkest tarvitamisest. Alates 17. sajandist hakati mesilasi üha rohkem
pidama pakktarudes kodu lähedal. Metsmesindus vähenes, kuid ei kadunud jäljetult.
Kui eesti põhjalikem metsmesinduse uurija Ferdinand Linnus asus 20. sajandi algul
annaabi.ee 
