DESCARTES meditatsioonid
3
Niisiis eeldan, et kõik, mida ma näen, on võlts; usun, et mitte miski sellest, mida valelik mälu esile
toob, pole kunagi eksisteerinud; meeli ei ole mul üldse; keha, kuju, ulatus, liikumine ja koht on
kimäärid. Mis siis tõeks jääb? Võib-olla üksnes see, et mitte miski pole kindlalt teada.
Ent kust ma tean, et kõigest äsja loendatust pole olemas midagi erinevat, mille puhul mingit
võimalust kahelda ei ole? Kas pole olemas kedagi Jumalat või ükskõik mis muu nimi talle anda
kes saadab minu sisse3 needsamad mõtted? Aga miks ma peaksin seda arvama. kui võiksin ehk isegi
olla nende mõtete autor? Kas pole ma siis vähemasti ise miski? Aga ma ju ütlesin just äsja. et mul
pole mingeid meeli ega mingit keha. Ometi takerdun siinkohal: sest mis sellest tuleneb? Kas olen
annaabi.ee 
