Keeleteaduse alused
NP + VP. Kumbagi peamoodustajat saadi siis edasi jagada struktuuriosadeks koos nende
jaoks tarvilike reeglite esitamisega, mis määrasid, mis osadest miski moodustaja võib
koosneda.
frikatiiv e hõõrdhäälik- konsonant, mille hääldamisel õhuvool läbib küllaltki kitsast kohta ja
tekitab müra
funktor- eriline grammatiline sõna, mille abil saab lause teemat tähistada
funktsionaalne koormatus- sellest räägitakse eelkõige siis, kui statistilistel loendamistel
pööratakse tähelepanu teatavate häälikute vahelistele vastandustele (opositsioonidele) ja selle
tähtsusele tegelikus keelekasutuses. Nt. on n ja s eesti keele tavalisemaid konsonante ja just
nende vastandusest on tingitud otsustav tähenduserinevus (nisu sisu). Kõnealuse
opositsiooni koormatuse on seega suur.
fusiivsed e. fusioonkeeled- flektiivseid keeli nimetatakse nii, kui tahetakse just
sulandumisomadust esile tõsta
fülogeneetiline- inimese arenguloo kohane