Carl Hermann Hesse
Harry Haller on inimene , ,,kelle saatuseks on kõiki inimelu küsitavusi teravdatud kujul omaenda piina
ja põrguna läbi elada."
Harry Halleri märkmed toetavad juba tekkinud pilti tema võõrusest, rahutusest, ahistatusest,
seesmisest lõhestatusest. Vaid harva saavutab ta kirgastumise kas siis muusika , luule või mõtte kaudu
need on hetked, mil ta tunneb jumala juuresolu, tajub, et harmoonia ja rahu leidmine on võimalik,
sest kuuldud meloodias või loedud ridades on see olemas. Harry Halleri elu on olnud võitlemine
ühelt poolt tahaks ta turvalist mugavust, teisest küljest pole seda võimalik saavutada, olles seesmiselt
lõhestunud. Seepärast ta vihkabki ennast.
,,Traktaat Stepihundist" interluudium oli algselt trükitud muust tekstist erinevas kirjas ja odavale
paberile. See kujutab endast veel ühte portreed, kellegi kolmanda isiku analüüsi Harry Hallery kohta,
annaabi.ee 
