Sõnumi, mis ütleb, kaitse mind, ära luba neil pilti teha. Nii nägid jaapani turistid ainult valgeid tiibu, natuke ta nägu, lõuga ja osakest suust, mis oli muutunud valgeks ja millest alumine osa värises. Silmi mitte. Ta teadis, et targem oli mulle ka mitte näkku vaadata. Tõlkidel on silmad ja sundiv pilk. Nad teadsid, et samal hetkel, kui nad vaatavad mu sinistesse silmadesse, kaob suurimgi põhjus, miks mitte kaamerasse vaadata. … Ma pöördusin grupi juurde tagasi ja lobisesin jaapanlastega kiirel ja hüpleval häälel. Naine teadis, mida ma tol hetkel ütlesin, see kõik oli läbinisti tuttav. Ma tean, mis see väike ja õrn neiu minust arvas, et ma olen üks neist, kes tunneb ennast kõrgemal seisvat, kui kõik need naised. Tuleb tunnistada, et tal on õigus. Ma ütlesin turistidele, et naistel olid seal teised kombed: neid läbi fotosilma vaadata tähendas vägivalla tarvitamist, kuid see polnud tõsi
» «Mis udusse?» «Noh, udusse. Sesse udusse, mis kogu öö me ümber oli. Ja kas sa ei huiganud, kas ma ei huiganud, kuni sattusime saarte vahele ja kaotasime teineteise ega teadnud kumbki, kus teine oli? Kas ma ei põrganud pal- 296 jude saarte vastu, kas mul polnud kole häda, kas ma peaaegu ei uppunud? Kas pole nii, poiss, kas pole nii? Vasta mulle selle peale.» «Noh, see on mulle liig, Jim. Ma pole näinud mingit udu ega saari ega häda ega midagi. Istusin siin ja lobisesin sinaga kogu öö, kuni sa kümne minuti eest magama jäid. Arvan, et mina magasin ka. Purju sa selle ajaga ei võinud jääda, siis oled muidugi und näinud.» «See ei või olla. Kuidas sain kümne minutiga kõike seda unes näha?» «Noh, pagan võtku, sa nägid seda unes, sest midagi sihukest pole olnud.» «Aga, Huck, nägin kõike nii selgesti kui. . . » «Pole tähtis, kui selgesti, -- see on täitsa ükskõik. Tean, et seda pole olnud; olin kogu aja siin.»
annaabi.ee 
