Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ja
kus ma oleks teadnud ennast tema eest hoida. Võimata on ennast tervisvetel Goethe eest
hoida, liiatigi minusugusel noorel tütarlapsel."
Ramilda vaikis silmapilguks, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu oleks tal midagi uut
meelde tulnud. Siis naeratas ta ja ütles nagu häbenedes:
,,Tahate, ma ütlen teile ühe saladuse, ühe suure, suure saladuse?"
,,Ärge parem öelge, preili," palus Indrek. ,,Saladused ajavad mulle ikka hirmu peale, sest ma
kardan, et lobisen nad kogemata välja."
,,Peate õppima saladusi hoidma," ütles Ramilda elutargalt. ,,Saladused on suur varandus, aga
kuis te siis ilma varanduseta tahate elada! Ega te ometi igavesti taha siin leiba lõigata ja
taldrikutega kolistada. Nii siis, kuulake: tädi ja isa tahavad mind Saksamaale saata, aga mina ei
taha minna. Ja teate miks? Arvake."
Millegi pärast hakkas Indrekul süda äkki värisema ja südamevärin laienes kõigisse
ihuliikmeisse.
,,Noh, kas teie ei tea arvata?"