V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
üle nurinaks kuninga vastu. Selle vaga, jumalakartliku valitseja all praksuvad võllad
poodutest, tapapakud maanduvad verest, vanglad aga on lõhkemas nagu liiga täissöönud
kõhud. Uhe käega kuningas võtab, teisega pooma tõttab. Ta on emand Soolamaksule ja
isand Võllale eestkostjaks. Suurtelt sakstelt võetakse eesõigused, väikestele veeretatakse
alatasa uusi koormaid selga. See valitseja ei tunne milleski mõõtu. Mulle ei meeldi see
monarh. Aga teile, õpetaja?»
Mees mustas laskis lobisejal poeedil laterdada, ise aga võitles ta tugeva voolu vastu ses
ahenenud jõe-harus, mis Vanalinna kallast eraldab Jumalaema kiriku saarest, nüüdsest Saint-
Louis' saarest.
«Muide, õpetaja!» ütles Gringoire äkki. «Mäletate, kui me metsikuks läinud hulguste
vahelt kirikuesisele jõudsime, kas teie ei näinud siis üht vaest vennikest, kellel teie kurt
kellamees vastu kuningate galerii äärt tahtis pea puruks lüüa? Ma olen lühinägelik ega
võinud teda ära tunda. Kes see võis olla