V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
järjest vähemaks ja vähemaks. Kuigi ta mingi säilinud kohusetunde tõttu Fleur-de-Lysi
juures aeg-ajalt veel võõrsil käis, tundis ta siin siiski kahekordset ebamugavust: esiteks
sellepärast, et ta oma armastust oli pillanud igasugustes urgastes, nii et mõrsja jaoks ainult
1
3
4
vähe järele oli jäänud, ja teiseks sellepärast, et ta alati nii hulga pedantsete, kinninööritud ja
hästikasvatatud preilide seas kartis oma lobama harjunud suu pärast, et sealt äkki midagi
kõrtsiloritaolist välja ei lipsaks. Mõeldagu, kuidas see mõjuks!
Muide liitus see kõik suurte pretensioonidega elegantsi, riiete peenuse ja käitumise kohta.
Igaüks otsustagu selle üle, kuidas ise tahab. Mina olen ainult kroo-nikakirjutaja.
Nii seisis ta juba mõnda aega, vahtides ebamääraselt tühjusse, sõnagi rääkimata, nõjatudes
kamina nikerdatud simsile, kui Fleur-de-Lys järsku ümber pöördus ja teda kõnetas (lõppude