Isa Goriot
Saab
näiteks inimesi piinata. Ükski proua Vauquer' leiutatud viisidest isa Goriot' kiusamiseks ei ole
nii tõhus kui sobival hetkel möödaminnes poetatud märkus: ,,Noh, te tütred ei tulegi teid
enam vaatama?" Proua Vauquer ei ole ka ainus, kes Goriofd mõnitab, romaanis on mitu
episoodi, kus pansionäride sõnamängud ja naljad muutuvad sihipäraseks Goriot' vaenamiseks.
Sõnamänge mängivad pansionärid palju: episood, kus pansionä-rid kõikvõimalikele sõnadele
moes olevat -raama-lndet külge sobitavad ning mille peegeldusi leiab romaanist kuni lõpuni
(,,Seal ülal on meil vist väike surmaraama?" ütleb maalikunstnik veidi enne Goriot' surma),
on kõige väljapeetum, kuid neid on veel teisigi. Aga sõnad pole ainult niisama naljatamiseks -
kui neid õigesti käsutada, annab see võimu, kui valesti, siis võib teha pöördumatuid vigu (liht-
sameelselt mainitud tutvus isa Goriofga suleb Rastignacile Restaud'de maja ukse veel enne,
kui ta aru saab, mis ta valesti oli teinud)