tekkinud. Need on ka ainukesed kogemused, mis inimesi väga ei arenda. Tavaliselt viivad avariist, kukkumisest või muudest taolistes sündmustest tekkinud kahjustused meid hoopis sugavale masendusse. Need võivad tekitada meis sügava kibestuse ja vihkamise teiste inimeste vastu. Ja ainuke asi mis meid siis veel tõsiselt üllatada võib ja head meelt tekitab, on see kui keegi meisse pärast seda hästi suhtub. Muutused üllatavad ja arendavad meid. Mingil teadmata põhjusel oleme me ise alati need kes ise kõike oma elus tekitavad. Nii võibki väita, et kõige suurema üllatuse saab inimene teha ainult ise endale, pöörates tähelepanu oma märkamatule arengule.
käikudes, hoides teatri asukaid pidevas hirmus. Juhtub aga, et fantoom armub imeilusasse tantsijasse Christine'i ja sealtpeale teeb ta kõik, mis tema võimsuses, et tüdrukust saaks uus teatri staar. Asjalood on aga kiiresti muutuvad ning oodatav lõpp ei pruugi olla eales selline. Etendus oli edasi antud küllaltki tõepäraselt. See tähendab, et lavakujundus ja rekvisiidid olid realistlikud ning tagasi ei oldud hoitud. Sinna juurde tuleb lisada, et lisaefektid olid üllatavad, näiteks lühtri pirnide katki minema jne. Kuna kasutati ka videotehnikat, siis andis see elamuse, nagu tegu oleks kergelt öeldes filmiga. Sündmuspaigad olid varieeruvad ning kajastasid sellel hetkel toimuvaid stseene. Osatäitjad andsid endast parima ja mängisid enda rolli väga hästi sisse. Osatäitjate poolt esitatud laulud, mis olid kirjutatud Charles Hart’i poolt, olid esitatud võimsalt ning puhtalt. Laulud olid kaunite viisidega, mille sümfooniaorkester elavaks muutis